Toivo Kikkas kaitseb doktoritööd „Eesti sõjameeste motivatsioon rahvaväes ja punaarmee Eesti rahvuslikes väeosades 1918-1920“

21. jaanuaril kell 16.15 kaitseb Toivo Kikkas doktoritööd „Eesti sõjameeste motivatsioon rahvaväes ja punaarmee Eesti rahvuslikes väeosades 1918-1920“ („Motivation of Estonian soldiers in the National Army of Estonia and in the Estonian national units of the Red Army 1918–1920“).

Juhendajad:
professor Aigi Rahi-Tamm, Tartu Ülikool
kaasprofessor Ago Pajur, Tartu Ülikool 

Oponent:
vanemteadur Peeter Kaasik, SA Eesti Mälu Instituut

Kokkuvõte
Kõigil, kes on lugenud või kuulnud midagi Vabadussõjast, on ettekujutus eestlaste võitlusest, mida peeti sooviga iseseisvuda nii vene kui ka saksa mõju alt. Laialt on levinud väljend „Vabadussõja vaim“ ja kuigi selle sõnapaari taga peituvat võib mõista kui eestlaste hulgas valitsenud seninägematut ühtsust ja patriotismipuhangut, on võitluses osalenute motiivid pälvinud seni vähest tähelepanu. Seadsin enda doktoritöös eesmärgiks pakkuda täiendavaid tõlgendusi sõjameeste motiividele ja neid mõjutanud teguritele, kõrvutades selleks Punaarmees teeninud eestlasi rahvaväelastega. Keskendusin institutsionaalsetele, grupipõhistele ja individuaalsetele motiividele. Vabadussõjale eelnenud Esimeses maailmasõjas rakendas Vene impeerium laialdaselt poliitilist kontrolli, kombineerides selleks sõjatsensuuri ja järelevalve võimalusi. Samuti üritati kujundada sõjameeste motivatsiooni propaganda ja karistuspoliitika abil. Soovisin töös teada seda, kuidas muutusid nimetatud tegurid aastatel 1918–1920 sõjameeste suhtes nii Nõukogude Venemaa Punaarmees kui ka Eesti rahvaväes. Jõudsin järeldusele, et võimalused sõjameeste motivatsiooni läbi institutsionaalsete motiivide mõjutada või kujundada olid sõjaaja oludes piiratud. Eestis karistuspoliitikat elluviinud välikohtute tegevust uurides selgus, et riigipoolne sund polnud sõjameeste sõdima motiveerimisel peamine mõjur. Sõjameeste motivatsioonis rahvaväe või Punaarmeega liitumisel ja võitluses osalemisel etendas otsustavat osa arusaamine võitluse eesmärkidest, mis väljendus selgemini individuaalsetes ja grupipõhistes motiivides. Rahvaväe ligi 75 000 võitlejat motiveeris rahvuslus, võitlus kodupinna eest ja lootus maaküsimuse lahendamisest, aga samuti kodumaa kaitsmine sooviga enamlastele kätte maksta. Kooliõpilastest võitlejate ja vabatahtlike üksuste näidete varal motiveerisid neid samuti suhtlusvõrgustikud, mille näol oli tegemist laiaulatusliku nähtusega. Demotiveerivana mõjus majanduslik viletsus. Punaarmee ridades võidelnud kuni 10 000 eestlast motiveeris peamiselt enamlus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi enamus eesti mehi olid rahvaväe mobilisatsiooni tõttu sundolukorras, innustas neid omakeelne ja -meelne armee, mille ridades võideldes ei kandnud eesti sõjamehed suuri kaotusi elavjõus ning kus leidus arvukalt vabatahtlikke.